Ajaloolane ja filosoof Philipp Blom leiab, et tänaste kriiside juured tuleb otsida juba aastast 1989. Tema raamatus «Die strauchelnde Welt. Eine Globalgeschichte 2001–2014» vaadeldakse, kuidas maailm pärast külma sõja lõppu järk-järgult kriisi sattus. Blom käsitleb ka seda, miks lääs eksis pärast 1989. aastat ja mida tegelikult tahavad radikaalsete populistide valijad.
Intervjuus ütleb Blom, et kriisi lähtepunkt on paradoksaalne. Pärast Raudse eesriide langemist tundus, et liberaalne demokraatia on võitnud nii globaalselt kui lõplikult. Ta kirjeldab seda kui võidutunnet, mis oli nii sügav, et sellest kadus arusaam ajaloolisest dialektikast. Probleem oli aga selles, et lääs kiskus samal ajal üle kantud neoliberaalse turuliberalismi tippu. Neoliberaalsed nõustajad, majandusteadlased ja ökonomistid tormasid Venemaale, mis polnud selleks valmis. Blomi hinnangul oli see Venemaale laastav ja mõjutab siiani Vladimir Putini revanšistlikku poliitikat. Ka lääs pidi kandma sellest tulenevaid tagajärgi.
Blom viitab ajaloolisele dünaamikale, mille kohaselt süsteemide vaheline konkurents hoiab ühiskonnad elujõulisena. Ta toob näiteks 1945–1975 ulatunud «Trente Glorieuses» ehk kolmkümmend rõõmsat aastat, mil lääne töötajatel olid head töö- ja elutingimused. Põhjus oli selles, et poliitikud ja tööstusjuhid teadsid, et töötajad võivad valida ka revolutsioonilise sotsialismi, kui kapitalism neile paremat pakkumist ei tee. Kui sotsialistlik vastandsüsteem 1989. aastal kadus, kaotas kapitalism selle motiivi. Globaliseeritud majandusel polnud enam vaja töölisi veenda ega neid tootlikkuse kasvust osa saada lasta. Samal ajal liikusid töökohad suures osas Hiinasse, mistõttu töötajate positsioon lääneriikides nõrgenes.
Blom märgib, et «Trente Glorieuses» lõppesid juba 1970. aastate keskpaigas. Kivisüsi kaotas tähtsuse, nafta buum algas. Nafta tootmine vajab oluliselt vähem tööjõudu. Pärast 1989. aastat ei olnud liberalismil enam ideoloogilist vastast reaalsotsialismi näol. Sellest tulenevalt tekkis olukord, kus globaliseerunud majandusel ei olnud vajadust töötajate toetuse järele. Just see muutus, mitte ainult üksikud poliitilised otsused, on Blomi hinnangul kujundanud tänast lõhestunud ühiskonda.
Hiina näitab Blomi sõnul, et demokraatiat on võimalik kapitalismist lahutada. Pärast Tian'anmeni proteste 1989. aastal valis Hiina tee, mis on majanduslikult osutunud edukaks, ilma poliitilise liberaliseerimiseta. Sama aasta lõpus lahkusid viimased nõukogude väed Afganistanist, mida Blom nimetab poliitilise islami esimeseks suureks võiduks. Samal aastal lahkus Elon Musk Lõuna-Aafrikast USA-sse. Need arengud näitavad, et tulevik ei pruukinud olla nii üheselt liberaalne ja demokraatlik, nagu lääs eeldas. Blom rõhutab, et mõned nendest sündmustest tundusid tol hetkel tähtsusetud, kuid nende mõju ilmnes hiljem.
Intervjuus meenutab Blom oma 2000. aasta vahetust Londonis, kus ta tundis koos sõpradega optimismi uue aastatuhande ees. Ta püüdis tol hetkel ette kujutada, milline uus aastatuhat tegelikult olema hakkab. Hiljem tunnistab ta, et demokraatia muutus küll laiemaks, kuid turujõud kasvasid veelgi. Raha mõju ühiskonnale suurenes, riigiettevõtteid erastati tõhususe nimel ja tootmine liikus lääne tehastest Aasiasse. Blom toob näiteks, et Londonis teenisid pankurid minutiga rohkem kui mõni pere ühe aasta jooksul. Just see kontrast tema sõnul näitab, kui kiiresti ebavõrdsus kasvas.
Blomi raamat ja tema seisukohad annavad ülevaate ajaloolisest taustast, mis viib tänaste rahvusvaheliste pingete ja populismi kasvuni. Tema analüüs pakub ühe vaatenurga selle kohta, miks rahvusvaheline kord on viimastel aastatel nõrgenenud. Ta ei esita ühest lahendust, kuid rõhutab, et kriiside mõistmiseks tuleb vaadata tagasi 1989. aastasse ja selle järgnevatesse aastakümnetesse. Samuti toob ta esile, et tänased radikaalsete populistide valijad reageerivad just nendele pikaajalistele muutustele, mida poliitika pikka aega eirais.